Triinu Pikksööt, Christelle Keller, Viivika Keskküla
Emotsionaalne raputus
V peatükk
Püüdsime kinni publiku, et avada erinevate poolte vaatenurki, emotsioone ja mõttelende nähtust.
Vaatasin etenduse ajal korduvalt ka enda sisse ja tundsin, et soovin veel rohkem märgata ja mõista oma kalleid õpilasi ning olla neile toeks nende väljakutsetega toimetulemisel.
Viivika Keskküla
“MILLAL SEE JUHTUS?” (Triinu Pikksööt)
Tantsija Laura Pikksööt ema
Kliiniline psühholoog
“Meil on kodus noor inimene. Ja ma ei saa aru, millal see juhtus? Meie ei ole ju ometi vanemaks saanud?
Iga kord, kui vaatan oma last, meenuvad mulle minu tädi kuldsed sõnad: “Last saame kasvatada umbes kolmanda eluaastani. Edasi jääb meil ainult loota, et temas t ise mõistlik inimene kasvab!”
Lapsevanemana on meie kõigi suurim hirm ilmselt see, et meie laps “läheb hukka…”. Hirm, et elu pahupool – kehvad valikud, halvad sõbrad, alkohol, narkootikumid, sõltuvus nutiseadmetest – võtab võimuse meie laste üle. Sõltumata meie pingutustest. Valikutest. Toest. Murest…
Hirm ja ebakindlus on see, mis juhib meid vanematena, andma oma lastele ebamääraseid sõnumeid. “Sa oled juba suur.” “Sa pole piisavalt suur, et seda teha.” “See vastus oli nüüd küll liiga täiskasvanulik.” “Ole rohkem täiskasvanulik, sa ei ole enam laps” – neid sõnumeid on nii palju… ja me ei märka neid vanematena. Me ei märka seda segadust, mida meie sõnumid neis noortes tekitavad. Sest meid juhib hirm. Ja ka meie oleme enamasti esimest korda noore inimese vanemad. Me ei oska. Keegi ei õpeta. Õpime ise, katse-eksitus meetodil.
Eile d(age) etendust kogedes, j ah just kogedes, sain aru, et midagi me oleme hästi teinud. Kuidagi oskamata, õppides, koos kasvades, päev korraga astudes, oleme toetanud ühe noore inimese kasvamist.Kasvamist i meliseks. Ja osalt nii iseseisev ja sügav, vajab ta meid, vanemaid. Meie tuge, aeg-ajalt ka korrale kutsumist ja piiride seadmist. Kohalolu.
Sest see noor inimene, kuigi nii iseseisev, ei ole veel päriselt valmis eluraskustele vastu astuma. Natuke nagu on ka ja samas ei ole. Seline keeruline seis ongi. Päriselt. Noor inimene on justkui küps, valmis. Ja ometi on noore inimese aju alles küpsemas. Just see probleemide lahendamise, otsuste tegemise, planeerimise, valikute tegemise ja ” common sense” osa. Mis on justkui olemas ja tegelikult valmib alles umbes 25 . eluaastaks. Ootused ja surve, mida noortele paneme meie ise vanematena ja kogu ühiskond – võibolla on need liiga suured? Ja võibolla ei ole ka? Sest arenguks vajame ülesandeid, mis on natuke raskemad, kui me oleme suutelised. Samas ootame, et see noore aju oleks täiesti valmis. 100% küps. Ja ei ole. Loodus on nõnda seadnud.
Ometi kogeme ühel hetkel noore inimese nutikust, tarkust, tähelepanu, samas valu, raskusi, pinget, valgust ja varju, peegeldusi. Iseend ses peeglis vastu vaatamas…enda valu.
Ja loodame…
Hirm ei kao kuhugi. See jääb. Isegi peale seda kogemust. Sest äkki… Midagi läheb nässu… hukka… viltu. Mis siis saab? Millal see juhtub?”
MÕTTELEND (Christelle Keller)
Noor tantsija publikust
“Esimene sõna, mis d(age)’i peale mõeldes pähe tuleb, on ilus. Seal oli nii palju hetki, kus vaadates silm justkui puhkaks. Idee ja koreograafia olid imelised, mõned hetked lausa geniaalsed minu meelest. Tantsijate pühendumus ja lavaline kohalolu olid kadestusväärsed, seda oli nende silmadest näha. Seda vaadates ei hakanud igav, järgmisi hetki ei osanud ma kunagi ette ennustada ja see lisas seda põnevust.”
MÕTTELEND (Viivika Keskküla)
Tartu Tamme Kooli klassijuhataja
“Esiteks sain taaskord kinnitust, kui võimas vahend on tants sõnumi edastamisel. Lisaks tantsutehnilisele poolele oli muljetavaldav noorte hingestatus ja ausus nende jaoks oluliste teemade käsitlemisel. Kuidas leida üles oma mina selles ootuste ja nõudmiste virrvarris, mida ühiskond ja sotsiaalmeedia neile on pannud? Kuidas tulla toime grupi survega, aga jääda iseendaks? Kuidas märgata neid, kes grupist välja jäävad? Kas ja kui palju eristuda grupist, otsides iseennast? Nähtu puudutas mind väga palju just õpetaja vaatenurgast, sest töötan igapäevaselt noortega, kes nende teemadega rinda pistavad. Vaatasin etenduse ajal korduvalt ka enda sisse ja tundsin, et soovin veel rohkem märgata ja mõista oma kalleid õpilasi ning olla neile toeks nende väljakutsetega toimetulemisel. Olen tänulik selle võimsa kogemuse ja emotsionaalse raputuse eest.”
Noorte tantsulavastus d(age) esietendus 27. novembril Alexela Loomelaval, Tartus.
Etendused:
27. + 28. detsember 17:00
2. detsember 13:00
3. detsember 13:00 ja 19:00
rohkem lugemist
Peatükid
SÕÕM VÄRSKET ÕHKU TANTSUMAASTIKUL
“Kui esimesed kukkumised ja püüdmised etenduse alguses olid veel ehk ettevaatlikud, siis edasi voolasid tantsijad juba julgelt üle põranda, laval seisvatest postidest üles-alla ning lisaks pehmele liikumiskvaliteedile oli kasutatud ka muusika tugevale rütmilisusele toetuvat koreograafiat.”
LIIKUMISE KUJUNDID
“Vahemõte – peaks hakkama päevikut pidama. Siis näeks ise ka, kuidas täpsemalt töötan ja milline on sisemine versus väline protsess.”
LUBAME, ET ME EI HIRMUTA
“Julgen öelda, et vahel peab pimesi usaldama. Tunnetama ära energia ja siis võtma vastu otsuse ja pimesi teist inimest usaldama, et saaks midagi maagilist juhtuda…”